Tiffany vitraažist kass

Vitraaž on kindlasti üks kauneimaid klaasikunsti osi, mida tuntakse peamiselt maalitud või mosaiigist koosnevate akende järgi pühakodadel. Eestisse jõudsid vitraažid 13. sajandi paiku ning tänapäeval kasutatakse neid palju loomingulisemalt.

Kel võimalust proovigu kindlasti vitraaži valmistamist. See on küll aeganõudev, kuid tulemused on seda väärt. Algul soovitan planeerida sellist tööd, kus on vähem detaile (mina kahjuks eksisin siinkohal ja minu töös oli üle 20 pisidetaili). Kindlasti võiks see töö olla mõõtmetelt suurem, esiteks on klaasinoaga suuremaid ja voolujoonelisemaid tükke lihtsam lõigata ja teiseks on neid tükke hiljem lihvimismasina juures mõnusam käes hoida. 

Mis vahe on siis vitraažil ja Tiffany vitraažil? 

Klassikalises vitraažis ühendatakse erinevad klaasitükid H-kujulise tinaprofiiliga ja joodetakse kokku. Nii valmibki taies viisil, nagu neid on tehtud sajandeid. Tiffany vitraažis ühendatakse erinevad klaasitükid vask-fooliumiga ja joodetakse tinaga. Tulemuseks on väga tundliku joonega elegantne vitraaž.

Igasugused ruumid saab muuta läbi värvilise klaasi langeva valguse õdusamaks ning tujuküllasemaks. Vitraazid on ühtmoodi soojad ja kodused ja lõpuks ei pea nad üldse akna ees olemagi – vitraaž valgustatud seinaorva ees annab sama elamuse.

Soome lillekindad

Arvan, et pole ühtegi eestimaalast, keda viimasel ajal otsesel või kaudsel viisil need viirusnakkushaigused pole puudutanud. Nii õnnestus ka mul vedeleda üks nädalake kodus. Aga ega see nüüd nii vahva ka polnud, igav hakkas, sest aju ei tooda haiguse ajal õnnehormoone, mis toodab omakorda tahet midagi teha.

Peagi losutamisest väsinud hakkasin kuduma. Õigemini lappasin ühte vahvat raamatut nagu "Maailma rahvaste kudumiskunst", mis on minu meelest väga kift raamat. See sisaldab hästi palju erinevate maade traditsioonilisi kudumismustreid ja näiteid. Mida kirjumad, seda rohkem aga mulle meeldivad. Nii hakkaski silma ühed Soome kirjud käpikud.

Raamat ise kirjutab nii: "Kainuu lillekinnastel on selge idamaade mõju ja need võisid olla pruudi kingituseks oma värskele ämmale või mõnele muule olulisele pereliikmele. Soome disainer Tuulia Salmela ütleb, et käsitsikootud sukkade kinkimine pulmas oli üldlevinud komme ning värv ja muster oli nii rikkalik, et püüti oma kudumisandega uhkeldada."

Erinevate värvidega mängides saavutab tõesti väga uhked kindad.

Lilleline paberikorv

Maksimarketis on hetkel müügil imekaunid Muhu tikandiga salvrätikud. Need on musta värvi ja natuke paksemast paberist. See salvrätiku must taust viiski mind mõttele, et need lilled sobiksid kaunistama ka ühte igavat paberikorvi.

Alguses proovisin õige lihtsalt asja läbi ajada ja kinnitasin väljalõigatud motiivid mustale prügikastile, kuid kahjuks neelas must värv kogu lillede erksuse ja praktiliselt ei jäänud mitte midagi näha. Seega tuli paberikorv salvrätiku kohtades eelnevalt valge akrüülvärviga ära värvida.

Kui salvrätik sai lakiga kinnitatud ja see ära kuivas, siis tupsutasin musta värviga kõik valged kohad uuesti mustaks.

Lõpetuseks pihustasin pronksja spreivärviga üksikud täpid peale ja lakkisin kogu töö kindluse mõttes ära.

Tavalisest ja igavast paberikorvist sai veidike rõõmsam paberikorv.

Sokid väikesele suusatajale

Täna sai ühele poole Eesti suusasuursündmus. Tartu maratonil osales üle 8000 inimese, hullumeelne ütleksin.

Ma pole eriline spordifänn, kuid hommikul jäi pilk telerile, kus algas spordiülekanne. Vaatasin seda suurt rahvamassi ja mõtlesin, mis tõukab inimesi sellistele tegudele, kus suuskadel tuleb maha sõita tohutu hulk kilomeetreid. See on ju tappev! Ega ma ei mõistagi seda ega saa ilmselt mõistmagi. Kuid nagu mu üks tuttav ütles, kes võistlustel käib, et selliste rahvaspordiüritustel on väga suur roll sellele melul, mida saab ainult kogeda koha peal olles. Arusaadav! Ju see kaalub üle neid raskusi, mida rajal saab kogeda.

Ühel päeval pööruds väike suusatajast tütreke minu poole murega, et tal pole villaseid sokke suusasaapa sisse. Oh issand, kuidagi nagu ei märganudki, et oma pere inimestel pole talveks villaseid sokke. Ruttu tuli vardad välja otsida ja talle kähku ühed paksud sokid kududa.

Mosaiigiga sein korda

Puupliidi juures olev sein oli eelmiste omanike käe läbi kahjustatud, sest sellel oli poolest saati ahjupotid lõhutud. Lihtsalt värviga katmine oli halb mõte, sest peale toidutegemist järgnes alati plekkide küürimine. Seega parimat lahendust selle seina korda tegemiseks kui plaatimine, polnud võimalik välja mõelda.

Kuna köögis on mitmes kohas kasutatud mosaiiki, siis oli paslik pliidi ümbrus ja osa korstnajalga katta mosaiigiiga.

Alguses oli küsimus, kas mosaiigikillud soojal seinal ikka püsima jäävad ega prantsata alla. Poes uurisin müüjalt plaatimissegude koht ja selgus, et ongi olemas ekstra segu, mis kannatab kõrget kuumust.

Mosiik on parim, mis aitab parandada kõik seina ebatasasused.

Lilledega kootud sokid

Paar nädalat tagasi tabas mind meeletu isu sokke kududa. Ei tea miks, sest muidu mulle ei meeldi see töö. Tahtsin midagi kirjut ja mitme lõngaga koos kudumist.

Nüüd valmisid järjekorras esimene sokipaar. Omanikku neil pole, las ootavad oma aega. Villast sokki on alati hea kinkida.

Lillemustri leidsin kusagilt internetist, tegin selle pisut ringi.

 

Sokikand ei tulnud see "tavaline", proovisin Youtubis Kelly´s Sock Classi video abil teistmoodi kudumist.

Rahvuslik siksakmustriline ehtekomplekt

Siire Vanaselja raamat "Rahvuslikud ehted" on tõeliselt hea ideeallikas valmistamaks rahvuslikus stiilis ehteid.

Mind võlusid koheselt punased ehted, kus oli kasutatud seemne- ja klaaspärleid.

Autor ise toob välja sümbolite tähendused, näiteks:

ehetes oli ruudumotiiv juba ammustest aegadest kodukolde tähis;

siksakjoont rõivaste servadele kandes kindlustati, et kuri avatud kohtadest inimesele ligi ei pääseks.

Lisaks aitab see kaunis raamat avastada iidseid sümboleid ja maagilisi mustreid. Veel saab lugeda, kuidas ehtisid end meie esiemad ning mil moel võiks kunagised tehnilised võtted ja lahendused näha välja ühes üdini tänapäevases ehtes.

Raamatus leiab igas raskusastmes ja erinevatest materjalidest meisterdamist, tasub järgi proovida.

Lihtne: särgi tuunimine 3

Tegemist on kolmanda särgiga, mis valmis ühe õhtu katsetamise käigus.

Ega sellise särgi valmistamisel suurt kunsti pole, vaja leida kusagilt lahe pildike ja õmmelda see uuele särgile.

Mina sain Hello Kitty pildi ühelt särgikult, millele kahjuks triikimisel auk sisse sulas. Lisasin särgi alla valget loorikangast ja punast vuaali. Õmblesin ilupistega need kõik särgi külge. Lipsu tegin mustast pehmest loorikangast, mille kinnitasin nööbi abil. Lõpetuseks lisasin ühe pealetriigitava südame.

Kui aega ja  viitsimist on, siis võib loomulikult lisada ka pärleid, litreid jpm.

Lihtne: särgi tuunimine 2

Veel üks särgike, mis vähese vaevaga sai uue näo.

Vaja läheb särki, punast kangast, paela ja õmblusmasinat.

Esiteks tuleb punasest kangast südamekuju välja lõigata.  Mida parem või sädelevam kangas on, seda ilusam tuleb hiljem lõpptulemus. See tuleb nööpnõeltega kinnitada särgi pahupidi poolele.

Süda tuleb pahupidi poolel õmmelda särgi külge, siis taas töö õiget pidi keerata ja teha diagonaalis südame laiuselt mõned õmblused. Õmbluste vahed tuleb lahti lõigata (nagu lapitöös šenilltehnika). Ettevaatust, et ei vigastaks kääridega alumist punast kangast! Kuna minu särk on natuke paksemast trikotaažist, siis oli peale lahtilõikamist selge, et servad ei tõmba "krussi" nagu võiks. Siinkohal lõikasin neid roosasid ribasid kitsamaks, et punane süda tuleks rohkem esile.

Lõpetuseks jääb veel süda äärestada paelaga.

Paelaotsad lipsuks siduda ja ongi valmis!

Lihtne: särgi tuunimine

Tegemist on projektiga, mis võtab kõige rohkem aega kui pool tundi.

Vaja läheb:
- ühevärvilist särki
- vuaali või mõnda teist õhulist kangast lilleõie jaoks
- paela
- nööpi
- õmblusmasinat.

Esmalt pane nööpnõeltega pael paika nii, et moodustuks vars ja kaks lehekest. Pael võiks olla lõdvalt, siis ta jääb särgile looklevalt, mitte sirgelt triikis. Pael kinnita särgile õmblusmasinaga õmmeldes, mina kasutasin siksak õmblust.

Vuaalkangast tuleb lõigata umbes 15 cm läbimõõduga ketas, mille ääred tuleb küünla kohal kergelt ära sulatada, et need hiljem narmendama ei hakkaks. Seejärel tuleb ketas kergelt kokku voltida, et tekiks mooniõis.  Õis tuleb musta nööbi abil särgi külge õmmelda. Et suur õis äärtest liigselt laperdama ei jääks, võib selle mõnest kohast kergelt kinni nõeluda.

Ongi kõik. Mina lisasin lehtede liitekohta veel ühe üksiku heegeldatud motiivi, mille leidsin paelakarbist. Kinntasin selle väikse punase lilleõielise nööbi abil.

Ühevärvilisi särke on palju poodides saadaval, nende hinnavahe mõne kaunistatud särgiga on märgatav. Miks mitte ise teha lapsele üks lahe särgike!

Värvikirev heegeldatud õlasall

Ükskord toodi mulle terve kotitäis lõngu, mis kõik olid ühejämedused, ilusad ja kirkad. Hea meel oli, sest mis ühele üleliigne, see teisele vajalik. Ja mina ei ütle kunagi "ei" käsitööasjadele.

Tahtsin kohe neist lõngadest midagi teha. Vajadus õlasalli järgi oli ka olemas, sest töö juures on vahel selline tunne, et tahaks midagi õlgade peale tõmmata. Sooja ja õhulist ning midagi, mis kiirelt valmiks.

Motiivide heegeldamine on mõnus tegevus, see mulle kohe istub. Lisaks on eeliseks veel see, et saad väikse kotikesega alati tööd kaasas kanda.

Hullumeelseid ilusaid ja kirevaid töid saab veel vaadata Facebookist Babukatoriumi konto pealt:
https://www.facebook.com/babukatorium

Vatipallidest kaelakee

Saksamaal hakkas ühes hobipoes silma valged pallikesed. Mulle tundus alguses, et need on vahtplastist, kuid kodus täpsemalt uurides selgus, et need on tehtud kokkupressitud vatist. Ostsin pallikesed eesmärgiga, et katta need salvräti motiivikestega ja siis hiljem proovida neist vintage ehteid teha.

Proovisin paar pallikest salvrätitehnikas ära kaunistada, kuid see töö tundud minu jaoks liiga aeganõudev. Tekkis hoopis parem idee need ära värvida ja neist kaelakee teha. Massiivset, aga samas kerget kaelakeed.

Värvimisel kasutasin tavalist akrüülvärvi, ka lakkimisega ei näinud vaeva, vaid kastsin nad hambaorgi abil otse lakipotti. Seejärel toppisin nad õuna otsa kõik korraga kuivama.

Pallikeste otsa oleks võinud lisada suuri pärlikapsleid, kuid meil provintsi käsitööpoodides pole kahjuks kõike kohe võtta ja pidin leppima sellega, et väiksed kapslid litsusin laiaks. Erksuse lisamiseks lisasin üle ühe musta pallikese sädelevaid klaaspärleid.

Kes tahab ka katsetada, siis võin öelda, et Rayheri toodangut müüvad paljud käsitööpoed ja kindlasti leidub ka neid 20 millimeetriseid Wattekugeln´eid.

Mulksuv kohvimasin ja ajalehti neelavad kastid

Ükskord lobisesime ühe tuttavaga põgusalt Facebookis ja siis jõudsime otsusele, et palju parem on ju ikkagi korra kokku saada ja silmast silma jutustada, eriti veel peale jõulupühi. Jutustamise võiks kähku midagi ka valmis teha.

Mind vaevas juba eelnevalt küsimus, kuidas hoiustada vanu ajalehti enne põletamist nii, et nad laokile ei vajuks. Poes nähes sobiva suurusega mandariinikaste andiski see lükke neist hoiukastid teha. Parem moodus oli need salvrätitehnikas ära katta.

Ka Ljuda mõtles, et kööginurgas seisev kohvimasin vajaks uuenduskuuri. Nii otsustas ta ära proovida kuidas võiks välja näha kohvimasin kui sellel oleks, nagu ta ise ütles, Vene motiivid peal. Minu meelest jäi väga kena. Kuna need pinnad ei puutu kuumaga kokku, siis pole ohtu, et motiivid koledaks läheksid.

Kastidele kleepisin tegelikult erinevaid detaile, lihtsalt miksisin kokku. Vahed tupsutasin akrüülvärviga ära, et motiivid moodustuksid terviku. Lisaks mitu kihti lakki, et ei hakkaks narmendama.