Ilus mälestus kividest ja merest

See suvi õnnistas meid rohkete soojade ilmadega. Sai  päevitada, ujuda ja kõike mõnusat mere ääres teha.

Nüüd jääb vaid oodata taas uut suve, sest vaevalt enam nii soojaks läheb, et saab päev läbi vedeleda vee ääres.

Aga kes teab...

 

Torm veeklaasis ja kirikindad

Minu tuttavate hulgas pole kahjuks naisi, kes on kirglikud kudujaid, kes võivad ööd kui päevad kududa. Mõni koob oma perele hädavajaliku ära ja kõik. Ka mina ise olin alles nende hulgast, kes huvitus ainult kampsunikudumisest ega omanud mitte mingeid teadmisi kirikinnaste kudumisest. Ainukesed kirikindad on  Imekombel on siiani säilinud mul üks kinnastest. Kuhu on kadunud teine – ikka sinna kuhu ikka asjad kaovad.
kootud kooliajal ja imestan siiani, kuidas ma tol ajal noore tüdrukuna viitsisin kahe lõngaga mustrit taga ajada. Suurt rolli mängis kindlasti mu õde, kes siiski aitas mind kudumisprotsessil. Mäletan selgelt, et üks kinnas oli ühtepidi ja teine teistsuguste silmustega, kuid ma arvan, et sain siiski sellise töö eest hea hinde. Õpetaja oli ilmselt kõigi vastu leebe, ta teadis, et paljudel kudusid emad-vanaemad kindad valmis (nagu tänapäevalgi), kuid kui oli ilmselgelt näha, et laps oli ise ka vaeva näinud, siis oli asi tunnustamist väärt.

Ringiga kirikinnasteni jõudsin kevadel. Ühel hetkel sai isu täis nendest kampsunitest ja hakkasin sokke kuduma. Ilusate sokimustrite otsimisel jõudsin kirikinnasteni, mis olid veelgi ilusamad.

Surfates internetis hakkasid üha enam meeldima rahvusliku alatooniga kindamustrid. Eelkõige paelusid mind Läti kindad. Ja ega nad on tõesti klass omaette – uhked, värvipillerkaarelised, osad on nii omapäraste võtetega kootud, et ei saagi kohe aru. Siis mõtlesin, et kui lätakatel on nii ilusad, kas siis eestlastel polegi! Nii jõudsin Eesti rahvuskinnasteni, Kristi Jõeste suurepärase blogi läbilahkamiseni, MUIS-ini. 

Kui nüüd igal hetkel koon kindaid, siis tuttavad ikka küsivad, kelle jaoks? Minul üks vastus – õpin. Õpin kuduma rahvuslikke kindaid, kudumisvõtteid on nii palju, mustrivalik on nii lai… Kõike tahaks läbikududa, kui vaid jõuaks... Kindapärand on väga sügav maailm, mis on paksult täis infot meie mineviku kohta.

Mõni vangutab pead, et kas tõesti piirkonniti on veel eraldi kindamustrid ja kas pole vahet, mis sa sinna kinda peale kood. Kui hakkan natukene selgitama, et mis toimub kindakudumise maailmas, mis probleemid kerkivad üles, mida arutletakse, kuhupoole püüeldakse,  siis tekitab see hämmingut. See on nagu väike omaette maailm ja kui tekivad kirglikud arutelud, nagu seda  oli paar nädalat tagasi, siis see meenutab kõrvalvaatajale kui tormi veeklaasis.

Lastele kudus vanaema alati villaseid kindaid ja sõrmikuid. Mäletan, et need olid alati mustrilised. Mälestuseks on jäänud üks kindapaarike.

Olen kindel, et teemal” vana vs uus” tekivad vaidlused nii mitmeski valdkonnas, näites ehitusfoorumites, kus samuti üritatakse vanu traditsioone tuua üle kaasaegsesse ehituskunsti. Kuidas see õnnestuks aga sedasi, et ei rikutaks mitmesajaaastaseid tavasid, mille üle me eestlased ju tegelikult uhked oleme. Meil on paljustki, mida eurooplastel tänu linnastumisele ammu pole. 

Sellele, et säiliks rahvakultuur, tuleb sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata. Pelgalt rahvarõivad ja üksikud rahvamustrid trükituna toodetele ei ole veel pärandikultuuri edasiviimine. Arvan, et rohkem võiksid just sõna võtta need teadjad-targad, kes igapäevaselt puutuvad kokku kõige hea ja vanaga. Näitama ja demonstreerima, et vana uues kuues on vägagi ilus, rõhutama, et see on just sobilik asendama tänapäeva kitši ja hiina rämpsu. Just läbi ilu võiks inimesi nakatada rohkem käsitööd tegema. Kirikindaid näiteks kuduma.

Suvel käisin külas tädil, kes mind ilmselt nakataski kudumispisikuga. Kahjuks ei olnud tal enam ühtegi paari kindaid alles ja ta tõdes, et pole ammu vardaid kätte võtnud - lapsed ja lapselapsed ei taha kootud kindaid. Hiljem nägin õues kurbi kindaid, kes ilmselt kevadest saadik ootasid omanikke. Need nagu tõestasid veelkord, et vanast ja heast kootud villasest kindast peetakse nii vähe lugu. Miskipärast eelistatakse poe sünteetilisi kindaid...

Vikerkaarevärviline suvelõpp koos batikaga

Eile oli väike suvelõpupidu, kus külla tulnud armsad inimesed käed rüpes ei istutud. Jahe ilm sundis toas olema ja nii tuli toidunautlemise vahel batikavärvidega möksida.

Särkide värvimine oleks muidugi sobinud ideaalselt kevadesse, sest nii imeilusad vikerkaarevärvilised särgikesed sobivad kanda just suvel. Nüüd sügise hakul, kui tuleb üha enam kanda kampsuneid ja jakke, jääb see rõõmus ilu varju.

Kas ongi nii lihtne järgi teha?

Imeline internet on täis huvitavaid ideid. Palju neist kopeeritakse Facebooki erinevate lehekülgede seintele, korduvalt.

Mõnda pilti vaatad ja tundub, et pole nagu viga... võiks järgi teha. Kuid siis selgub, et vahel polegi kõik nii lihtne kui pildil näib. Mäletan, et proovisin ühe juhendi järgi lapsele soengut teha. Mis seal ikka nii keerulist oli - tõstad ühe salgu niipidi ja teise naapidi, kuid tulemuseks oli üks käkerdis:) Poolteist tundi muudkui proovisin ja proovisin ning siis muutus asi närviliseks. Vana hea krunn aitas ajahädast välja.

Ükspäev positati mu FB seinale üks pilt, kus batika tehnikas oli tehtud särk. Ma ei teadnud muidugi postitaja tagamõtet - võib-olla oli see mulle lihtsalt idee andmiseks, võib-olla vihje, et võiks seda tehnikat koos proovida.

 

Võtsin nõuks, et peab ikka proovima koos särke värvida. Värvid on nüüdseks ostetud ja ka pildi järgi esimene katsetus tehtud. Igaks juhuks, et kas ongi nii lihtne ja siis teab, mis tulemus ikkagi meid kõiki ees ootab. Igatahes särk ei tulnud küll nii mahlakalt värviline, sest ei osanud värve doseerida, kuid lõpptulemusel polnud ka sedasi viga. Vaatame, mis põnevat neljapäev toob.

Kindasõpradele ilmus uus raamat

Lõpuks nägi päevavalgust Helena Smitti kavandite alusel koostatud raamat "Esieemade pärandist inspireeritud kindakirjad". Paljud ajaosalised-kudujad on juba ka oma blogides avaldanud, missugused kindad on nende kootud ja lisanud fotoversiooni oma kinnastest.

Mina kudusin raamatusse kaks paari labakuid. Kahjuks ei märganud ma oma kinnastest fotosid teha, ometi armastan väga oma töid pildistada. Õnneks on olemas ühed pildid, mida tööprotsessi käigus autorile ülevaatamiseks saatsin. Nii ongi ühest paarist üks kinnas ja teisel paaril on fotol üks kinnas pressitud, teine mitte. Aga hea seegi!

Mais alustasin kohe kõige raskema kinda kavandiga. Labakindad Hargla ja Muhu ning Rõuge neiu kirivöö ainetel põhjustas mulle ikka parajat peavalu. Ühe kinda peale läks meeletu aeg kudumiseks. Põhjus oli lihtne - kudumisel tuli kohati korraga nelja lõngaga pusida. Kui esimese kinda valmis sain, siis arutasin natuke seda teemat Helenaga ja ta arvas, et siiski on parem osad silmad peale kirjata. Ta arvas nagu minagi, et tublid kudujad saavad hakkama, kuid vähem kogenumad ei taha nii palju jännata.

Teine paar kindaid, mis oli kavandatud Tõstamaa neiu kirivöö ainetel, läks ludinal. Tõeline kudumisrõõm.

Raamat on täis ilusaid kavandeid. Kes ajakirjaga Maret endale ei saanud, see saab selle poest soetada. Tuleb kiirustada, sest arvan, et  seda hüva odavat raamatut kauaks ei jätku.

Käed valgeks mosaiigiga

Suvi kipub juba nii ruttu käest minema. Eelmise nädala seisuga polnud veel kordagi saanud mosaiiki teha, mis iseenesest on just sodi tekkimise tõttu õuetöö. Tänud Kristelile, kes aitas kiirelt kuupäeva paika panna ja viitsis Ida-Virumaalt kohale tulla.

Mõeldud-tehtud, plaadikastid välja tiritud ja töö algas. Soojenduseks on alati hea üks kuumaalus või taldrik teha. Kui ideed lendama hakkavad, siis võib juba ette võtta midagi keerulisemat ja tangidega vahvamaid kujundeid teha.

 

Ja kõige suuremad abilised... koerad...

Tänud süüterooside leiutajale

Veelkord tänud. Keegi nuputas ju välja, kuidas taaskasutada papist munakarpe.

Nõukaajal olid ka kasutuses munarestid, kuid siis üritati neid muul moel ära kasutada. Mäletan, et käisin kunagi oma klassijuhataja juures kodus ja tal oli kas uks või lagi munarestidega kaetud. Ikkagi efektpind! Nüüd see muidugi tundub kolekohutav:)

Ühel emad-lapsed õhtul rebisime ja toppisime paraja portsu süüteroose valmis. Ettevalmistus kütteperioodiks. Uh!

Keraamiline käokell

Käokene kuhu Sa,

tõttad uhkete kingadega...

Lapsepõlvest mäletan, et kellelgi oli kodus käokell. Väike majake, mille luugiaknast kargas kellakägu täistunni ajal välja ja hüüatas KUKU. Igatahes rippusid kella küljes veel kaks ketti, mille otsas olid käbid. Meeles on, et miskipärast pidi neid sikutama, võib-olla nii keerati kella üles.

Olen vaadanud ka tänapäeval neid käokellasid, kuid ei kujuta siiski ette kui iga täistund majas miskit lärmi teeb. Aga mälestus on lapsepõlvest ilus jäänud.

Oma töötuppa läksin keraamikast kella valmistamisega juba kolmandale katsele. Kaks eelmist kellaalust põlesid ahjus puruks. Tegemist oli katsetustega erinevates keraamikastuudiotes, seega jääb ikkagi puudu kogemustest, kuidas valmistada suurt kellaplaati ilma et see katki läheks või praod sisse tuleks. 

 

Käokella mõtlesin kokku panna erinevatest detailidest, sest nii oli kindla peale minek. Peale põletust joonistasin akrüülvärvidega üle ja ühendasid detailid traadi ja pärlite abil.

...nüüd ta tiksub tasa-tasa, häirimata kedagi...

Ilusad kivid said maalingud

Kõik sai alguse sellest, et mul külas olevat õde kutsus enda juurde tema endine klassiõde. Ta kutsus meid imekaunisse Lääne-Virumaal  asuvasse Vergi külla, kus tal on mere ääres suvila.

Et õde paistab oma tutvusringkonnas imeilusate asjadega silma, siis tekkis käigu pealt mõte mitte niisama terrassil kohvetada, vaid võtta ette jalutuskäik mere äärde, kust kive korjata, millele hiljem maalingud peale teha.

Seal kandis oli miskipärast kaldal vähe kive, kuid meres solberdades leidus hea otsimise peale just need vajalikud. Algselt kogusime hiilgama suure hunniku kive, kuid kaine mõistus käskis siiski pooled neist maha jätte, no kes neid ikka tarida jaksab!

Mõnus õhtupoolik möödus vaikselt nina töös nohisedes linnulennul. Igaüks joonistas nii kuis oskas ja kõik jäid lõppkokkuvõttes vahvad.

Kõiki töid ei jõudnud muidugi valmis, osad pidi kodus lõpetama. Kodus pidi ka tööd üle lakkima, sest muidu nad poleks ilmastikukindlad.

 

 

 Õde, lahke inimene joonistas oma klassiõele mälestuseks linnaprofiiliga kivi....

... ja mulle jäi kingituseks seentega kivi. Sest seenehooaeg oli just alanud ja sügiski varsti terendab:)