Suvine keraamikategu: moonikupar

Ilm soosib igatepidi mõnusat ajaveetmist õues. Kui kamp on koos, siis võib näiteks saviga tegeleda. Õde, kes on kibekäpp keraamika valmistamisel, tegi kiirkursuse ümarate vormide voolimisel. Näidiseks oli moonikupar, mis hiljem glasuurides saab pista pulga otsa ja leiab iluotstarvet (näiteks suviste õuevaasides).

Ümara asja saamiseks on vaja vormi, sobib poodides olevad vahtplastist pallikesed, mis tuleb poolitada. Sukapüksid on soovitav vormile peale tõmmata, sest siis on kindel, et savi ei kleepu pallikeste külge.

Paberist šablooni abil välja lõigatud ketas sätitakse palli pooliku peale ja servast ülejäänud lõigatakse ära. Poolt tundi savi tahenemist ja võib poolikuid omavahel ühendama hakata. Nagu ikka savi ühendamisel, tehakse esmalt servadesse sälked ja seejärel möksitakse üle savi liimseguga.

Nüüd hakkab kõige õrnem osa. Pehme saviga täidetakse ja silutakse liitekoht. 

Muljumisjälgede peitmiseks ja täiusliku tasapinna saamiseks tuleb kogu pallike üle kloppida. Parim selleks on   muidugi puidust labidas, kuid nagu näha oli, saab selle töö edukalt ka laia joonlauaga ära aetud.

Moonikupra ülemise osa tegemiseks tuleb lõigata paraja suurusega rattake, väheke muljuda see loomupärasemaks ja siis vedada sinna sisse jooned, siis jääb nagu päris.

Lõpetuseks tuleb ka kuprale vedada süvendid, seejärel tuleb jälle peapeale ja õisiku tagumisele poolele sälgud ning liimiseguga siis omavahel kinnitada.

Kamba peale valminud tööd ootavad nüüd põletamist ja seejärel saab juba asuda glasuurima.

Ära viska vana tooli ära!

Mõni tool tundub tõeliselt nii kole, et selle koht on prügikastis. Mina ei raatsinud visata - las ta olla selline väheke inetuke. Lilledega saab ju seda puudujääki varjata. Ja pisku värviga.

Tooli puidust põhi sai eemaldatud, siis esmalt klambripüstoliga kotiriie kinnitatud, ikka sellise arvestusega, et tekkinud kotikesse saaks rohkelt mulda panna. Kotiriide peale klammerdasin ma ka veel kilet, sest see kaitseb siis kangast ja ei lase mullal kuuma ilmaga liigselt läbi kuivada. 

Lõpetuseks täitsin mullaga kotikese ära, istutasin lilled sisse ja raamistasin kividega. 

Ja nüüd koguvad lillekesed ühe enam seal toolis jõudu ja kasvavad iga päevaga aina lopsakamaks. 

Pitsi õhuline kergus kardinates

Kevadel peaks kardinavahetus olema kohustuslik. Akendele tuleks ette panna midagi heledat ja kerget. Tahaks ju nagu muutust ja uut hingust.

Poekardinat vaadates tekkis kohe tunne, et see vajab midagi veel - pitsi ehk. Et suurt kardinat ei peaks lohisedes igal pool kaasas kandma, sai esmalt detailidest pitsirida valmis heegeldatud ja hiljem kardina külge samuti heegeldatud.

Vintage sõrmused

...kasvõi igaks päevaks, erineva pildiga.

Poes on nüüd väga laias valikus ehtetoorikuid. Need on enamasti mõeldud kristallvaiguga täitmiseks, kuid kui minna kergemat vastupanuteed, siis võib hoopis klaasnööbi sinna panna. Neid võib ka leida erinevas suuruses.

Kogu selle projekti juures võtab kõige enam aega lahedate vintage piltide leidmine. Pildid tuleb enne välja lõikamist võimalikult väikseks teha. Enne pildi kleepimist tuleb sõrmuse põhi valgeks värvida, sest siis jääb pilt kirkam. Ka pildi võib üle lakkida.

Klaasnööp peale ja nii saabki vägaväga pisikese vaevaga kena suvise sõrmuse.

Armsale õpetajale heegeldatud tekk

Paljudel on selleks korraks kool läbi. Ka minu väiksemal, kes lõpetas siis elu esimese haridustee verstaposti - algkooli. Eelmine nädal öeldi õpetajale hüvasti ja tänati hoole ning armastuse eest.

Sellistel puhkudel on nii armas õpetajat meeles pidada millegi sellisega, mis on laste enda valmistatud. Lisaks raamitud kaardile ja õunapuule, kinkisime õpetajale mälestuseks heegeldatud teki.

Arutelud kingituse ümber algasid lapsevanemate seas juba märtsis. Mina pakkusin välja idee heegeldatud detailidest valmistada õlasall. Kuna käelises lõppesid just heegeldamisetunnid, siis pidid selle ülesandega enam-vähem hakkama saama kõik õpilased. Siis tekkis mõte, et kui oma panuse annaksid ka lapsevanemad, siis seda suurem ja uhkem töö tuleks ning ehk annaks lausa teki mõõdu välja.

Teate ju küll, kes on idee algataja, see võiks selle ka realiseerida. Nii läkski. Mai alguseks palusin kõikidel õpilastel ja lapsevanematel saata teatud mõõtudes detailid, et neid siis hiljem lihtsalt kokku õmmelda.

Tulemus oli hoopis lõbus - lapsed tõid nii ruudu-, trapetsi-, ristkülikukujulisi, aga ka ümmargusi detaile. Ja nii ma vaatasin neid tükikesi ja mõtisklesin, et oh kuidas neist saaks üleüldse miskit kokku panna. Siis algas kibekiired päevad, sest kõik detailid tulid praktiliselt üle heegeldada ja ajada ühte mõõtu.

Kaks nädalat kulus, kuid valmis sai väga ilus, rõõmsavärviline ja väga suure hoole ning armastusega valmistatud tekk, kust võib välja lugeda laste heegeldamisel tehtud ponnistusi ja pingitusi. Õpetajal oli väga hea meel, sest esiteks ei ole talle veel tema tööpraktika ajal sellist kingitust tehtud ja teiseks armastab ta sooja ning see oli just väärt kingitus.

Veinipunnidest korkstend

Kui mul oleks ligipääs veinikorkidele, siis võtaksin need kõik omale, sest nii palju on hullult lahedaid ideid mida kõike neist teha võiks.

Hädasti oli kööki vaja stendi või teadetetahvlit või ükskõik kuidas seda nimetada. Vajalikud paberid ja kuupäevad on siis kogu aeg silme all.

Korgid kleepisin PVA liimiga viineritahvlikesele. Lasin kuivada paar päeva ja siis lasin mehel raami ümber teha.

Kuna targemat ideed ei tekkinud kuidas stendi seinale kinnitada, siis läks käiku šampusepudelikork. Stendile sai nööri jaoks trelliga avaused puuritud ja köis läbi pistetud.

Ja nüüd ongi nagu kõik meeles, jood aga hommikul kohvi ja vaatad neid sedelekesi.

Vana juukseklambri remont

Kellel peres palju pikajuukselisi, need teavad kuidas juukseaksessuaarid kaovad nagu tina vette. Juuksekumme või klambreid võib poest pihuga osta, aga kui neid vaja on, siis vaatavad sahtlis vastu ikka need vanad nässakad. Uued on kõik kuhugi jalutama läinud.

Nii vedeles ka üks hirmkole juukseklamber tükk aega mul sahtlis, sest keegi ei tahtnud seda arusaadavalt kanda.

Mõtlesin kuidas seda natukesegi rõõmsamaks muuta. Näppisin polümeersavist mõned roosid valmis, millele enne põletamist lükkasin traadijupid sisse. Ikka selleks, et traati saaks hiljem klambri ümber mässida. Puudub ju kogemus, kas liimipüstoliga kleepides jäävad roosid ja pärlid metalli külge.

Väga palju ei saanud vidinaid klambri külge panna, sest see hakkas raskeks muutuma.

Nagu ikka mul polümeersaviga läheb, kus ma ei jää kunagi tulemusega rahule, siis nii ka seekord - roosikesed ei jäänud peale põletust ilusad ja läikivad. Egas midagi, lakk peale ja sädelust ka hulka.

 

Virumaa kirikindad: Jõhvi

Kindamustri leidsin Aino Praakli kindaraamatust. Valik ei osutunud Jõhvi kasuks mitte seetõttu, et pean seal aegajalt tööl käima, oiei (see on väga kole linn), vaid seetõttu, et värvikombinatsioon andis välja nii ilusa mustri.

Ei heidutanud mind ka autori märkus, et kinnast oli korraga kolme lõngaga kududa tüütu. Alguses väheke pusisin, kuid hiljem tekkis oma süsteem. Ikkagi oli kergem kui läti mustriga kindad, mille ma eelnevalt kudusin ja kus korraga jooksis 4 lõnga. No lõunanaabrid on eestlastest ka palju kõvemad kindakudujad.

Ise jäin enamvähem rahule, sest need on alles mul kolmandad käpikud.

Kaunistatud salvrätikuhoidjad

Möödunud aastal peale köögiremonti viskasin vana metallist salvrätikuhoidja minema. Tahtsin omale soetada puidust, sellist tavalist, mis käib laua peale. Kuid võta näpust, mitte üheski poes polnud tükk aega sellist müügil. Ega ma nii pingsalt ka ei otsinud, kuid kui kodutarvete või pudipadi poodi sattusin, siis ikka vaatasin ringi. Lõpuks tulid need hoidikud Koduekstrasse müügile. Kvaliteet ei ole neil just tipptase, sest valmistatud on need mingist puidujääkidest, rääkimata veel viimistlemisest. Ostsin siiski ära.

Lisaks tavapoodidele, tsekkan ikka mida pakuvad kaltsukad. Ja ka kaltsukas oli "puiduosakonnas" müügile pandud ilus, treitud ja väga heas korras salvrätikuhoidik. Sain siis praktiliselt hetkega kahe salvrätikuhoidiku omanikuks.

Ema viskas sellele kaltsukaomale kohe silma peale, kuid ütlesin kohe, et ei tahaks sellest loobuda. Ema aga seda valget ei tahtnud, pidavat kiiresti ära määrduma. Lubasin, et tõmban valgele värvile uue värvi peale.

Kui läks juba värvimiseks, siis võõpasin enda oma ka üle, sest sedasi sulas ta paremini kokku köögimiljööga. Mõlemale hoidikule kleepisin enne värvimist salvrätikumotiivid peale.

Vot sellised lood.

Pori ja päike: pruuni-kollasekirjud sokid

Selline see Eesti kevad on - rõõmus päike, sekka korralik ports pori ja löga. Nii annab kollane värv pruunile väheke särtsu juurde ning värvid tasakaalustavad teineteist.

Sokid kujundasin ise, hea idee andis Ülle, kes oma blogis jutustas, kuidas ta hakkis ära Eesti Naise mustrilehed, sest neist otsida väärt mustreid oli ebamugav. Mul on ka neid mustrilehti paras virn ja ega ma ka ei viitsinud neid suurt lapata, et sealt midagi leida. Lõin ka käärid neile sisse. Ära visata oleks olnud suurim rumalus, sest need peegeldavad omaaegset kästitöökultuuri ja mis seal salata - nii mõnigi rahvuslik muster leiab ära kasutamist.

 

 

Munad koksitud

Üks tore perepüha seekord möödas. Paljude jaoks oli see tore munadevärvimise-koksimise püha, osade jaoks sügavam, mõtestatud, usuline püha.

Eelkõige tunnevad munadepühast rõõmu lapsed. Tänu neile valmistume selleks pühaks ette, ostame mune, meisterdame-värvime ja teeme nalja.

Täna tuletas vanem lapse meelde, et see aasta kingitust ei saanudki pühade puhul. Tõepoolest, olin ära unustanud, et iga aasta toob lihavõttejänes lapsukestele väikse munadepühalise kingi. Nojah, kahju.

Sealt edasi hargnes teema, et mis seos on munade värvimisel, jänkudel, ülestõusmisel, kukekestel ja muul ninnu-nännul mida munadepühal kasutatakse. Ega tegelikult ei teadnud keegi, nii on lihtsalt kombeks. Maalehe veebiversioonist leidsin huvitav artikli Munad, jänesed ja talled – mis neil pühadega pistmist? Kel viitsimist, see lugegu, kuid kokkuvõttena võin tsiteerida:
nii munal kui jänesel oma semiootiline, kollektiivsest alateadvusest lähtuv tähendus, mida on kenasti võimalik kohandada kristlike ideedega. Jänes tähistab sigivust ja kestvust, mis ka ristirahvale kohane. Muna elu algust, sündi. Jänes? Tema tekkis lihavõttebutafooriasse alles uuemal ajal. Vana lugu räägib, et kui trükikunst hakkas arenema, pildikvaliteet aga jättis sagel soovida, tegi üks kunstnik korraliku lihavõttepildi, kasutades seal ikonograafiliselt korrektset lamba kujutist. Lammas on juba piiblist, Johannese evangeeliumist pärit kujund, mida pilditegijad on ka alati kasutanud. See tallekese pilt tuli aga nii kehvasti välja, et meenutas pigem jänest.

Selline vahva lugu!

Valmistumine munadepühadeks

Kuidas kodu kauniks muuta - ikka väikeste detailide abil.

Pajukiisud, üks kaunis lillepott, kirjud munad, kukeke või jänes, kõik need loovad meeleolu eelolevaks munadepühaks.

Minu õde on eeltöö ära teinud, mina pean veel pingutama, et pühadelaual koos hea toiduga oleks ilus lauakompositsioon.

Häid lennukaid ideid!