Mari-Riina Rist rõhutab, et kogu ettevõtmine on äärmiselt lihtne. Alustatakse karbitäie valgete munade tühjakspuhumisest, mis iseäranis lapsi vaimustab ja neis suurt elevust tekitab. Muna mõlemasse otsa tuleb õrnalt kraapida augukesed ning rebu sukanõela või hambatikuga läbi torgata – et oleks lihtne sisu välja puhuda.



Tühjad munakoored saab igaüks oma fantaasiale vastavalt kaunistada. Mari-Riina koos sõbranna Kady ja lastega joonistas näiteks mustade veekindlate markeritega lindude ja okste motiive. Hiljem tuleb lükkida munad vaheldumisi pärlitega nöörile ning kuuma liimiga lisada veel ehteks sulgi.

Munade sisu ei lähe loomulikult raisku, sellest saab teha lusikabiskviiti. “Munadele lisada maitse järgi suhkrut ning vahustada. Seejärel lisada nii palju jahu, et taigen oleks paraja paksusega – selline, mis lusikalt ilusti küpsetuspaberile potsatab,” kirjeldab Mari-Riina ja täpsustab, et ühe muna kohta võtta kaks ilma kuhjata supilusikatäit jahu ning taina paksus peaks jääma nagu paksemal hapukoorel.
Küpsised küpsevad väga kiiresti – üks plaaditäis on valmis parajasti siis, kui teine plaaditäis on jõutud lusikast valmis “tilgutada”.

Tavalist valget küünalt saab pidulikumaks muuta kuuma lusika tehnika abil. Selleks pole vaja muud kui lihavõtteteemaliselt salvrätilt lõigata välja meelepärane motiiv, eemaldada alumised kihid, nii et alles jääks vaid kiht, millele pilt trükitud. Supilusikat tuleks teeküünla kohal kuumutada – nõgusus vastu leeki – ning kuuma lusikakumerusega hakata pilti küünlale “siluma”. “On näha, kuidas vaha hakkab õrnalt sulama ja kinnitab salvräti küünlale,” räägib Mari-Riina.
Ühe lusikasoojendamisega saab teha paar tõmmet, siis tuleks lusikat uuesti kuumutada. “See on väga lihtne,” julgustab Mari-Riina. Silmas tuleb pidada küll seda, et küünla läbimõõt peaks olema vähemalt seitse sentimeetrit – siis hakkab küünal sulama sissepoole, n-ö auku. Väiksema läbimõõduga küünla puhul on oht selles, et küünla põledes süttib ka kaunistav paber. “Tuleohutust tuleks ­kindlasti jälgida,” rõhu­tab Mari-Riina

Värviliste munade keetmine
  • Et munad keemisel ei praguneks, tasub neid hoida enne keemapanekut toatemperatuuril. Punastest munatemplitest saab lahti neid õrnalt sidrunimahla või äädikaga hõõrudes.
  • Klassika on sibulakoortega värvimine: koored tuleb muna ümber ja muna seejärel riidelapi või puhta suka sisse pakkida. Mustreid saab sibulakoorte alla maalriteibiga kujundeid kleepides, riisiterasid pannes või pitsi sidudes.
  • Sinise muna saab, kui panna külmutatud mustikaid või arooniaid ümber muna, mässida riidetükk muna ümber ja panna see siis keema. Samuti võib muna ümber siduda punase kapsa lehti ning lisada seda kapsast rohkesti ka lahtiselt vette - kui munad jätta ööseks keeduvette seisma, on värv tugevam.
  • Kollajuure ehk kurkumipulbri lisamine keeduvette värvib munad kollaseks. Samuti toimib ka karrisegu.
------------------------------------------------------

Mustritega vürtsitatud köök



Maakodu

 Aprill 2015

Toimetas Kristel Kirss


Leekpea nime kandva käsitööblogi autor Mari Riina Rist on üdini loominguline naine, kelle käed naljalt ei puhka. Tema kodu köök on vaid pisku tema loomingulisust paljastavatest töödest.
Mari Riina unistas ammugi armsast kodust ja hubasest maalähedase stiiliga köögist. Kui kümme aastat tagasi perega Rakvere kõige suurema aiaga majja koliti, muutus unistus tegelikkuseks.


“Soovisin võimalikult avatud lahendust – kööki pidi mahtuma suur laud, sest meil käib hästi palju külalisi,” avaldab perenaine. Hoones asunud väikesest sopilisest ja ebapraktilisest köögist sai remondi tulemusena avar ja omanäoline ruum, kus on kõik võimalused toidu valmistamiseks ja
nautimiseks. Seejuures mitte ei lammutatud, vaid säilitati kõike, mis seda väärt oli.

Maja ostes oli köögiseinal puitlaudisest paneel, mis vajas vaid kerget värskendust ning ühes nurgas ootas uut perenaist räämas puuküttega pliit, mille välimust rikkus häirivalt kole pliidi soemüür ning selle kõrval kõver ja lagunemise märkidega korstnajalg. "Selles nurgas oli kõik liipadi-lääpadi, ilmselt loodi omal ajal ei kasutatud," meenutab Mari Riina. "Hakkasime korstnajalga tasandama. Ja siis tuligi mul idee hoopis mosaiigiga asja parandada." Tagantjärele on tal põhjust kõverale korstnajalale isegi tänulik olla. "Mosaiik on mu lemmik! Mulle tõesti meeldib sellist tööd teha! Eri suuruse ja värviga kivikillukeste kleepimine on puhas nauding. "

Nüüd on pliidinurk pidevalt kasutuses. "Õnneks pole see pliit väga vana, siin on hea hoidiseid teha, sest sellele saab suuri keedunõusid asetada. Ja kui tulemas on pidustused, saab pliidirauale mitu potti korraga keema panna, näiteks kui on vaja kartulisalati koostisaineid. Siin on tõesti hea süüa teha!" kiidab Mari Riina. 


Konksukestega mustrid

Pliidi ümbrus, pliidisuu esine ja korstnajalg pole sugugi vaid ainsad mosaiigiga kaetud seinad selles armsas köögis. Sama käekirjaga seinakaunistus ehib kraanikausi kõrval asuva töölaua tagust.

Selle mosaiigi tegemisele kulus perenaisel viis päeva. "Eks tööle kuluv aeg sõltub muidugi ka sellest, mis asendis tuleb tööd teha ja kui palju selleks aega on," naerab Mari Riina. "Vahepeal tuleb muid asju ka ajada ning keraamilisi plaate väiksemaks kõksida."

Eeltööna paigaldas elukaaslane Kaius akna kõrvale seinale puidust tahvli, millele kaasa saaks siis keraamilisi plaadikilde kleepida. "Kaiusele meeldib õnneks kõik, mis ma teen. Ta teab, et mina teen kunsti, ja tema teeb kõike, mida "tellija" soovib. Aga loomulikult arutame enne suuri projekte ikka kõik asjad omavahel läbi," lisab Mari Riina. "Ega mu mehel minuga lihtne ole, sest ma olen uusi asju algatades alati nii õhinas, et selgitades võivad isegi pooled sõnad vahele jääda. Tal on raske mõista, mida ma plaanin. Ma ei tee kavandeid, mul on peas lõpptulemus valmis. Ja ega ma väga ette muretse! Kui miski lähebki nässu, hakkan otsast peale."

Materjali hankimiseks on kunstnikuhingega naine sõitnud mööda ehituspoode ning küsinud neilt purunenud keraamilisi seinaplaate. "Paar aastat tagasi läks mul väga hästi. Külastasin üht nüüdseks kahjuks juba suletud ehituskauplust ning sain pool auto pakiruumitäit katkisi keraamilisi plaate," rõõmustab Mari Riina nüüdki veel. Sellest kogusest jagus päris pikaks ajaks.

Selliselt saadud plaatide puhul ei saa küll värve valida. Toonased praakplaadid olid pigem mahedas ja tagasihoidlikus värvigammas. Erksama koloriidiga kivikillukeste saamiseks tuleb sageli peenemate poodide valikuga tutvuda ning nendest keraamilisi plaate juurde osta.

Kõige paremaks mosaiigiplaadiks peab Mari Riina klassikalist keraamilist seinaplaati. Selle paksus võimaldab plaadi suurema vaevata sobivateks tükkideks murda. Veel jälgis ettevõtlik naine hoolega, et mustrisse sobivad plaadid oleks enam-vähem ühe paksusega, sest siis on kleepimine lihtsam ning muster jääb ilusam. Vineerile ja OBS-plaadile kinnitas ta kivikesed PVA-liimiga.

Mustrid mõtleb Mari Riina ise välja. "Kaius ütleb ikka, et minu firmamärgiks on konksuke," naerab ta. Tõepoolest, sellele väitele leiab kinnituse tema igalt mosaiigimustrilt ja maalingult.

Mustritega vürtsitatud köögimööbel sobib ruumiga nii hästi, et jääb mulje, nagu see oleks spetsiaalselt tellitud. Selgub aga, et kõik on n-ö kokku miksitud. Osa mööblist on majaga kaasa saadud, teised leitud äridest. Näiteks Viini toolid, mis ümbritsevad suurt ovaalset lauda, leiti krooniajal ühest kohalikust vanakraamipoest. Mari Riina on tähele pannud, et kõik sõbrad ja tuttavad, kes nende laua ümber kogunevad, valivad kõik endale alati ühe ja sama koha. "Ma ei tea, millest see tuleb, aga sõbrad istuvad alati ühtedel ja samadel kohtadel. Ja mulle endale meeldib istuda seljaga ukse poole, kuigi mingid uskumused ei pea seda heaks istekohaks," muigab Mari Riina.

Kaks vana tooli “kodustas” perenaine taas talle omase töökusega. Puhastatud ja restaureeritud vana tool sai dekupaaž-aplikatsioonitehnika ja krakleelakiga ehitud seljatoe. Armastusega korda tehtud istekohad mõjuvad lausa kutsuvalt.

Veinipudelikorkidest seinatahvlil, kuhu saab nõeltega kinnitada sõnumeid või perele saabunud postkaarte, on kaks ajalehest välja lõigatud horoskoobiennustust. Mari Riina on Veevalaja ja Kaius Jäära tähtkujust. Seda nähes on kõik selge: Veevalajad on enamasti loomingulised – perenaise tehtud on seinatahvel, Jäärad aga töörügajad – peremees kogus aastaid veinipudelikorke.

Soojad road ja suhted

Loomulikult ei ole kõik köögikaunistused ühekorraga tehtud, vaid lisandunud ajapikku. Mari Riina ütleb, et talle meeldib kodu sisustades vaadelda ja lasta mõtetel settida. Samal ajal saab ta muude hobidega tegelda. Näiteks läks ta Kristi Jõeste kudumiskoolitusele, et selgeks saada traditsioonilised kudumisvõtetega. Seitse tundi kudumist, ja Mari Riina särab õhinast.

Uurime, et mis või kes on perenaist inspireerinud. "Üldiselt on kogu meie suguvõsa eri põlvkondades käsitööd armastavaid inimesi. Näiteks mu isal on kogu aega midagi meisterdada ja midagi käsil. Nüüd on käsitööhuvist nakatunud juba ka meie kaks tütart," ütleb ta. Veel arvab Mari Riina, et teda on innustanud vanem õde Rita, kes tegeleb keraamika ja puiduga. Õde elab nüüd Saksamaal. "Kui ta noorem oli, siis muudkui joonistas. Minagi hakkasin tema järgi näiteks joonistama," tõdeb Mari Riina.

Seejärel polegi väga üllatav, et köögiriiulitel näeb isetehtud keraamilisi kruuse ja pudrukausse ning suhkur ootab magusasõpra Mari Riina käega vormitud keraamilises suhkrutoosis.

Plaadikoogid ja pirukadki, mida selle köögi perenaine küpsetab, on kaunistatud.

"Tegelikult on meie pere kokk hoopis Kaius. Tal on väga hea maitsemeel. Kui tema teeb süüa, siis mina kohe taandun," tunnistab perenaine. Samal ajal kui mees köögis toimetab, jõuab naine taas mõne käsitöö ette võtta või valmis teha.

Iga päev on söögilauas kolm suud ning laua kõrval vaibal kaks lemmikkoera – Petti Fleur koos kutsikast juba suureks kasvanud Mai Teaga.

Puhkepäeviti ja pühade ajal istub suure ovaalse laua taga mitu põlvkonda, siis liituvad nende perega ka Mari Riina vanemad. "Need ühised söömaajad on nii armsad," kinnitab ta. Kindlasti on nende roogades sibulat.

Linna kohta on maja ümber suur krunt − 2000 ruutu, kus kõrgete lilledega peenarde kõrval ruumi ka tarbeaiale. "Minu lemmik-köögivili on sibul ja mulle kohe meeldib seda kasvatada ja rohida."

Varsti on kevad, siis tahab Mari Riina aias samuti suuri mosaiigitöid ette võtta. Ja ega köök selle kõrvalt tähelepanuta jää! Pererahva arvates on köögis valgust vähe. Seina, kus praegu ripuvad Hollandi kunstnike tööde raamitud reprod, on lähitulevikus plaanis veel üks aken teha. Siis saab veelgi paremini oma avarat aeda imetleda.

-----------------------------------------------------------------------